Liis Kängsepp, "Minu Argentina" autor

Mäletan hästi seda suurepärast hommikut Buenos Aireses, mis muutis pikas perspektiivis mu elu. Korterinaaber Jorge surus mulle poolvägisi kätte veidra kujuga anuma, mis oli täidetud rohelise ollusega ja käskis kõrrest jooma hakata Argentina rahvusjooki matet.

Praegu tundub mulle ausalt öeldes rõlgena tõsiasi, et ma Jorgega samast kõrrest matet jõin – mida rohkem ma teda tundma õppisin, seda vähem ma teda tunda tahtsin. Toona mõjus rõlgena vaid mate ning pärast esimest lonksu üritasin topsikut kõigest väest Jorge kätte tagasi toppida. Täna mõistan ma hästi, miks kangastus minu sellise käitumise peale tema silmades ülim hämmeldus ja õudus.

Mate ei ole jook, millega paljudel tekib armastus esimesest silmapil... vabandust, lonksust. Üks mu eestlasest sõber märkis esimest kord matet proovides, et see haiseb nagu mädanenud kala ja maitseb umbes sama vastikult. Tema pole tänini matega sõbraks saanud.

Minulgi tekkis Argentinas esialgu küsimus, miks peaks keegi vabatahtlikult päevade viisi sellist ollust lürpima, aga pole midagi parata, mate on nagu salakaval latino-macho – sa võid ju tema vastu võidelda kõigi vahenditega, aga ühel hetkel avastad ikkagi, et ta on sul pea segi ajanud ja sa ei suuda muust enam mõeldagi.

Just sellepärast soovitaksin ma kõigil matet proovida ikka mitu korda ning võite olla üsna kindlad, et mate hakkab meeldima. Eriti mõnus on matet juua talvel töölaua taga, sest ta on soe ja tunduvalt tervislikum kui kohv. Pealegi saab matet juues kätte olulise osa päevasest vedelikuvajadusest – olen üsna kindel, et väga paljud eestlased (nagu ma isegi) unustavad pidevalt, et päevas peaks jooma rohkem vett kui ühe klaasi. Rääkimata sellest, et mate kiirendab ainevahetust ja vähendab samas söögiisu.

Tõsi, ma ise ei joo matet just päris iga päev, aga siiski piisavalt tihti ning pole midagi mõnusamat kui külla tulnud sõpradega matet jagada. Aga ärge siis unustage, et vastuvõetud matetops tuleb lõpuni tühjaks juua, muidu vaatab jagaja teile otsa samasuguste hämmeldunud silmadega nagu Jorge vaatas mind tol kaunil aprillipäeval Buenos Aireses.